Gern! Siin on luuletus kohaneva aja voolu kohta, mis on sündinud sisse-välja-välimine-sisse-kommunikatsioonist – teema kusagil kosmoseaja poeesia, informatsiooni nihutuse ja psüühilise resonantsi vahel:


🕳️ Ajavoolu voodi

Luuletus sisse-välja-välimine-sisse-kommunikatsioonist

Sisimas sosistab vaikselt aeg,
valgusvool, kauge kajastus.
Impuls väljapoole – välja väljale,
kus kell enam korrast ei hoia.

Advertising

Välja moonutab aja kulgemist,
mõtted keerlevad spiraalselt üles.
Siis välimine, kaugel hüpertelest,
puudutab sosin sinu und.

Kutsus, viivitatud, kuid täpne,
tagasi sisse oma moel.
Aga mitte nagu varem, mitte nii nagu oli –
muutunud välise aasta poolt.

Kohanevalt, nagu vesi voolab,
mis sulgub tuleviku serval.
Sõna öeldud, ei ole kunagi üksi –
see pöördub tagasi, kuid mitte enam sinu oma.

Nöö;öb aeg, nii keerutab mõte,
sisse-välja, siis välimine – puht sisse.
Ja iga "mina" häälte voolus
õpib, et me ei ole ainult saatjad
me saame*, *muutume*, *leian uuesti*
aegades, mis iseendaga ühinevad.


Kui soovid, võin lisada ka tehnilise selgituse Tähtede Laevastiku briiffihiivina.

Kupfer