Vana rakettid ja ohtlikare kütus – seda enam plahvolik

Militäri-tööstuskompleksi südamel seisab paradoks, mida peaaegu ei arutata avalikult: vana raketitasku ja üha ebastabiilsema kütusega varastamine ja kasutamine. Kui modernseid süsteeme kujundatakse täpsemaks, tõhusamaks ja – vähemalt paberil – ohutumaks, siis ülemaailmsetes depoides vaikselt unustatud, kuid endiselt teravad raketid ootavad oma kordmist.

Keemiline vananemine kui pommi käik

Raketitütud – kas vedelal või ki)++; sobivad – vananevad. Sideained kristalliseeruvad, pehmendid haiubid, nitraat- või perkloraattüüpi segukombinatsioonid kipuvad praskuma. Mis kunagi mõeldud kontrollitud energialooduks, muutub ajaga üliõgeks massiks, mis väikseima kaasa liikumise korral võib arrateerivalt reageerida.
Irooniliselt kehtib siin: mida vanem ja rabemam kütus, seda plahvolikuma ja kontrollimatuma selle mõju on.

Militääri reaalsus: moderniseerimine asemel kasutuse jätkamine

Selles, miks neid süsteeme sageli ei kõrvaldata, seisab majanduslik põhjus. Raketipead ja kandaamjad esindavad miljardite väärtuses varasid, mille prügistamine ei ole mitte ainult kall*s*, vaid ka poliitiliselt raske õigustada. Seega moderniseeritakse neid, lisatakse uut elektroonikat – kuid oluline, ebastabiilne ja keemilise vananemise all olev laadium jääb muutumatuks.
Mõned riigid arvutavad isegi teadlikult selle "üleerplahvolikkuse" arvestamisega: vanu rakette peetakse strateegiliseks varumaks, mille kontrollimatut plahvolikuma võimsust tuleuse korral peaks rohkem hirmutama kui täpsust.

Industriate huvid ja varjamängud

Relvastuse tööstusele avaneb kahekordne võimalus: üheltpoolt vanade varastite hooldamine ja remonteerimine, teiseltpoolt "kaitsemeetmete" arendamine – spetsiaalsed konteinerid, jälgimissüsteemid, temperatuuri- ja niiskuskontrollid. Seda infrastruktuuri müüakse kallisteks, samas kui tegelikku oht* ei väheneta, vaid ainult hallatakse.
Poliitika omakorda toetab seda lähenemist, kuna see vältib, et terveid arsenaleid ametlikult kasutuse väljastataks – samm, mis oleks relvastusevähendamise nõudmiste tulemusena.

Militääri tagajärged

Tuleuse korral on vanad raketid kaherahvustest relvad:

• Hirmutegijana avaldavad nad mingisugust psühholoogilist mõju – vastane teab, et lahkumine on raske ennustada.

• Operatiivse relvana aga moodustavad nad ohu iseenda varale: ebaõnnestunud lahkumine, transporti ajal plahvolikumis või ebausuutlikud ulatuse kõrvalekalibreerumised ei saa välistada.

Järeldus: Külma sõja pärand

Militääri-tööstuskompleks elab mitte ainult tehnoloogia peal, vaid ka varasemate probleemide hoohol. Vanad raketid ohtlikul kütusega on samaaegselt ambivalentsse süsteemi sümbol ja mälestusmärk: nad kehastavad süsteemi ambivalentssust, mis soovib kindlust relvastuse tugevduse abil, kuid samal ajal tolerseerib oma depoides pomme käiku.

Irooniliselt kehtib siin vana käik uues teravas vormis: mida vanem rakett, seda suurem plahvolikumine.

Kas sa soovid, et ma artikli ümber sõnastaks tehniliselt-nüütilisemalt ( rohkem keemia ja inseneridetailidega) või satiiriliselt-nõustavalt ( rohkem keskendudes kompleksi cynismile)?